Thursday, May 9, 2019

Pin-hole


*In English after the photos 

Lugu sai ehk väheke pikk, aga kes ei viitsi parasjagu lugeda, võib ainult pilte vaadata ka. 
 
Pin-hole ehk nõelaaugufotograagia. Aga kuna viimane sõna on liiga pikk, siis kasutan ikkagi pin-hole või lihtsalt pin

Minu pin-hole seiklused koguvad tuure. Üleilmsel pin-hole päeval olen osalenud juba ammu, ehk isegi enam kui 10 aastat ja iga kord olen pildistanud 35mm filmile. Enamasti pisut "hapuks" läinud värvifilmile. Kuni ühtäkki see ammendas end üsna üleöö ja ma hakkasin mõtlema millegi põnevama peale. Sain enda käsutusse ühe ägeda puitkarbi. See tundus olevat ideaalne, mõõtmistulemused näitasid, et saab kasutada kuni 4x5 filmi. Juhhei! 

Jupp aega mõõtmist, joonistamist, kavandamist, värvimist, lõikamist, puurimist, lihvimist ja sättimist ning kaamera oli statiivi peal, suunaga aknast välja. Oma suure tuhinas ei tulnudki nagu selle peale, et võiks proovida paberile esialgu, ikka kohe filmile ja nii kulus üsna mitu lehte, mis kõik olid nii totaalselt untsus, et ma olin tükk aega traumeeritud. Kaamera läks kappi ja pin-hole vajus hämarusse. 

Kui sel kevadel jälle pinnipäev terendas eest, vaatasin kaamerat ja tundsin, et olen paranenud, targem ning valmis seda oma kena kasti "tuunima" pisut, sest ma arvasin, et ma tean, mis tal viga on. 

Veel natuke saagimist, puurimist, lihvimist, värvimist. Uue objektiivi ehitus loomulikult, sest vana sai kannatada ja oligi jälle kaamera statiivil, suunaga aknast välja. Sedakorda tegin katseid paberile. Kuid paber oli 6x13 cm, ehk justkui panoraam ja ma pidin kottpimedas ta paigutama kuidagi nii, et ta oleks keskel. Kontorinäts aitab alati. 

Paberid ilmutasin pimikus ära ja oh imet! Pildid tulidki peale! Veidi viltu, kuid väga hästi. Ja väga teravad. Töötahe kasvas ja nii olin valmis juba filmigi sisse laadima. Ja filmikatsed õnnestusid ka! 

Pin-hole päeval oli õues lõdisevalt jäine tuul ja üleüldse nii külm, et suure plaani asemel võtsin kasutusele väikese plaani ja tegin vaid mõned duublid. Õnneks tulid need välja.

Kuid kuna mu motivatsioon asus üsna kõrgel, siis eelnevatel ja järgnevatel päevadel jätkus minus veel jaksu teha erinevaid katseid erinevatele filmidele. Mõni film vajas omakorda veel lisaseadet kaamerale. 

Kui natuke valgustada kaamera laadimisprotsessi, siis:

- võtad varrukatega pimekoti, pistad kaamera ja filmikarbi sisse ühest otsast, kõik lukud trukid kinni ning käed sisse varrukatest. 
- seal koti sees proovid kuidagi mahutada ära oma puidust kasti ja lehtfilmide karbi. Avad karbi ja avad kaamera. 
- otsid ettevaatlikult topeltkarpide ja mustade kilede vahele pakitud filmipakist ühe lehe filmi
- libistad filmi - õigetpidi! - kaamerasse, kaas kinni. 
- pakid ära tagasi kokku filmipaki ja saabki käed varrukatest välja võtta ning kaamera teisest otsast. 
- paned kaamera statiivile, mõõdad valgust ja säritad. Valmis! Teeks veel ühe pildi. 
- veel ühe pildi tegemisel on vaja ka teist karpi sinna kotti, sest kusagile on vaja säritatud lehed paigutada. 

Ja siis teed veel ühe ja veel ühe ja siis võtad teistsuguse filmi ja teed veel mõned ja ... Enamus aega kulub pakendamisele ja lahti pakendamisele mustas turvakotis, kus pole kunagi piisavalt ruumi :) 

Mis edasi saab, on juba uus pikk lugu. 

PS kõik pildid on tehtud rohkem või vähem üle aja läinud filmidele! 


Ilford Delta 4x5 







Orwo NP20 9x12 (1986)
 



Orwo NP27 9x12 (1985)



Ilford FP4+ 6x13 (2006)




pabernegatiiv, 6x13 cm



minu äge pin :)
my own personal cat-pin 



 ***
It may be a bit long story but who doesn’t want to read, there are just photos. 

My pin-hole adventures are getting bigger in any way. There are WPPD every year, the last Sunday of April. World Pin-hole Photography Day. It is international and I have taken part over 10 years. Until last year when I got traumatized. 

I used to made my pin-holes with 35mm camera and homemade lens. Mostly the film was a color film and its best before long gone. Suddenly, almost overnight, it got boring and I wanted something different. I got myself a pretty little wooden box which seamed to be perfect. Measurements showed that it can go up to 4x5 sheet film. Super! 

Lots of measuring, planning, painting, cutting, drilling, smoothing and a bit more and there it was – my box camera ready on a tripod, watching out of the window, fully loaded with 9x12 sheet film. With all my excitement I didn’t thought of that maybe I should’ve used paper instead of film and so I tried and tried and nothing. All the 9x12 sheets and nothing. I was very frustrated and the box was in the closet and all the pin-hole drifted into the abyss. 

When the WPPD was announced this year I looked at my box and felt that I’m fully healed but more wise and ready to try my little fancy wooden box. I just had to do some repairing work because I thought I’d discovered the technical mistake I made last time and therefore I was ready to give it a chance. I also had to make a new lensless lens. 

And again the box was ready – watching outside of the window and fully loaded. My own personal cat-pin. This time I used paper first – it was 6 x 13 cm so it needed a very sensitive “eye” in the pitch-black safety bag to put in the middle. 

When I developed the paper negatives in the darkroom – there they were! My first pin-hole photos with this box! It was a real joy. I was ready to load film next time. And they too were good! My pin-hole turned out to be quite sharp. 

The pin-hole day was extremely cold outside. So I had to change my big plan with my little plan and I only made a few shots. Luckily they turned out just fine. 

Since my motivation was very high I did several tests and tried different films during the whole week. 

If I would put a little light to this camera loading process then :
-          You take the safety bag, black and put the camera and the film pack inside
-          Then you put your hands inside and try to localize the things you need
-          You open the camera and you open the film case
-          Very carefully you have to find one sheet film and place it – correctly! – in the camera
-          Then you shut the camera and shut the film case also
-          You take out the camera and put it on your tripod or wherever you want but it has to be stable.
-          If you want to make another one, there is the same drill all over again but this time you need an extra safety case for the film you just used. 

And then you make another one and another and then different type of film and so on. Most of the time goes in the safety bag where there is never enough room. 

What happens next is another long story :D



Thursday, August 2, 2018

127; Perutz; Kodak Brownie Reflex


*Scroll down for English

Kui ühes filmirullis on peidus vähemalt kolm suuremat teemat, kuidas seda siis hallata ja kust otsast ometi alustada? Ja lühidalt. Ma igatahes proovin.

Ma ei mäleta hetkel, kumb oli enne, kas rull 127 formaadilist Perutz’i rullfilmi või Kodak Brownie Reflex kaamera.
Igatahes oli see minu esimene rull 127 formaati ja Brownie teeb just seda filmi ning tema kaadri suuruseks on 4x4 cm ning ühtlasi oli see esimene kord ka katsetada just seda kaamerat.

Perutz’i rullfilm aga polnud mingi „tavaline“. Vähemalt enam mitte. Kui teda toodeti ja müüdi, siis ta ilmselt oli tavaline. Praeguseks on ta vana ja võiks isegi öelda, et kergelt „hapuks“ läinud. Senised katsed Perutz’i 120 filmiga on suhteliselt ebaõnnestunud olnud ja ma ei oodanud tegelikult suuri saavutusi ka sellelt rullilt, olgugi ta teist mõõtu.
Tuleb meelde Ivo Linna lauldud laul „ Aasta siis oli 65 ...“
Pistsin rulli kaamerasse ja kandsin kaasas iga ereda ilmaga. Peaaegu. Vahepeal küll päikest polnud, nii poole aasta jagu, aga nüüd kevadel viisin rulli lõpuni ja ilmutasin ära.
Ja mis ma sain – ma sain pildid! Sain esimest korda pimikus suurendada pildi Perutz’i negatiivilt. See oli küll mõnus tunne.
Kaamera tegi oma tööd ka hästi. Kuna tal on ainult kaks säriaega ja üks ava, pole seal erilist peamurdmist. Pealegi on selle filmi ISO ammu juba jalutama läinud.
Kaamera kohta nii palju, et kui ma ta leidsin ühest kauplusest, siis kahtlesin veidi, aga kui pildiotsijasse vaatasin, armusin ära. Kodak Brownie Reflex kaamerat toodeti u 1940-1960. Minul on just see varasem versioon.

Nii on juhuste kokkulangemisel saanud minu elu esimeseks 127 filmiks üle 50 aasta vana filmirull 40ndate aastate kaameras, mille kogutulemit jagan rõõmuga.
Kaamera: Kodak Brownie Reflex, 1940ndatest.
Film: Perutz 127, aastast 1965
Pildistatud / ilmutatud 2018

***

If one roll of film contains at least three important issues where do one even start? And make it short? At least I will try.

I don’t exactly remember which one was first – either the roll of Perutz or Kodak Brownie Reflex. Anyway I once had a roll of 127 format film and I also had a sweet Brownie that wanted just that type of film.
This Perutz film is no “ordinary” film. Not anymore. Maybe when it was produced it was but then the year was 1965. By now it is old, in a bad shape and with decorating pattern on its surface.
I didn’t expect anything big from it because the tests that I did with several rolls of 120 film were not good. I almost lost my motivation for this film.
One day I put this 127 film in my Brownie and started to carry it with me whenever there was sunny and a chance to find some object.
After the development first it seemed it was black as usual but then … there really was something on it! The very first time I had a chance to actually enlarge a frame from Perutz in a darkroom and it felt so good.
The little camera had worked well, it is so simple it only has one aperture and 2 shutter speeds so there is not much to think about and the ISO of this film is long lost.
About the Brownie – it was introduced in 1940 and discontinued about 1960. I have the early model. When I saw the camera I hesitated but when I looked through the viewfinder I fell in love.
It was a bundle of little coincidences that my first roll of 127 film is over 50 years old and the camera I used is almost 80. And now I am able to present to you with great joy and pleasure my results from this magical roll.

Camera: Kodak Brownie Reflex (UK version) about 1940
Film: Perutz 127 (from 1965)
Photos taken / developed 2018