Thursday, August 1, 2019

Microfilm Kodak Imagelink HQ


*In English after the photos

Hiljuti sain terve karbitäie Microfilmi omanikuks. Mustas karbis varjas end u 30meetrine rull. Mul olid olemas ka teooriad ja mõtted, kuidas see film sealt karbist kätte saada ja kaamerasse kerida.

Var a) 120 rulli ümber, paberi vahele ja keskformaatkaamerasse
var b) 127 rulli ümber, paberi vahele ja 127 kaamerasse
var c) 35mm kassetti, leida sobiv kaamera ja natuke tuunida

Proovisin läbi kõik kolm. See sündmus, kuidas film lõpuks 120 ja 127 rulli ümber paberi vahele sai, jäägu sinna seinte vahele kus see toimus :)

Ahjaa - unustasin. Microfilmil pole perforatsiooni, olles ise 35mm film. Sellepärast siis skeemid a, b ja c. Ja kerimine peab toimuma pilkases pimeduses.

Ma ei osanud mitte kui midagi oodata, teadsin vaid, mis võiks olla ISO ja seda, et ta on kontrastne. 
Ta ongi kõike seda ja enamgi - nimelt tundub, et see konkreetne rull hallitab ja ta on kaetud üleni veidra orgaanilise mustriga. Just selline tunne, et kui kaua vaatad, siis liigutavad. 

120 rull tuli osaliselt välja, kuigi rullikerimise mõõtmistulemused olid mööda, st kolmandik filmi oli tühi ja ilmselt tegin lõpus mõned klõpsud juba paberile. 

127 rullil oli rohkem kaadreid, aga seal juhtus mingi muu anomaalia, ja mu Brownie, on juba ise väga loomingulise "silmaga."

35mm katse oli ühest küljest kõige parem, teisalt täiesti untsus. Tuunisin oma Fed-3 selle jaoks, kuid siiski ei jaksanud ta kaadreid korralikult edasi kerida ja nii on kõik üksteise otsas. Tulemus -- kahe- ja kolmekihilised abstraktsed müstifikatsioonid. Sisemaailma uumenite realisatsioon. 

Aga tulemus on siin - 

Voigtländer Bessa 66




Kodak Brownie Reflex 127




Fed-3






uuu!, boss, anna tööd! 

Brownie metsas , või mis sellest järgi on |
 Brownie in the woods or whats left of it
 



Quite recently I became a happy owner of the whole big box-roll of Kodak Imagelink HQ Microfilm. I even had several theories and thoughts how I will get the film out of the box. 

a)    Use it like a 120 film
b)    Use it like a 127 film
c)    Use it like a 35mm film

I did try all three of them. I’m not going to tell how I got the film between the paper of 120 and 127 film 😊 the 35mm was easy. 

Oh I forgot – microfilm doesn’t have perforation. So the 35mm camera must be “tuned” a bit. And that’s why I wanted to try medium-format. 

The loading of this film must be in absolute darkness. 

I didn’t know what to expect from this film. I only had a little knowledge – it has very high contrast and low ISO. 

And it truly has a high contrast and there is more – it seems that this particular film has mold on it. And some kind of organic figurines. Like a pattern. It feels like if you stare long enough it moves. 

120 roll almost came out – I mean it almost had all the pictures on it. Only 1/3 of the film was empty :D 

127 film was better but there was some other anomaly and my little Brownie itself has a very artistic “eye”: 

35mm was the most disappointing and it could’ve been the best. I “tuned” my Russian Fed-3 but still it had not enough power to wing all the frames properly so all the frames (almost) are on another. The mysterious inner world has come to reality.




Thursday, May 9, 2019

Pin-hole


*In English after the photos 

Lugu sai ehk väheke pikk, aga kes ei viitsi parasjagu lugeda, võib ainult pilte vaadata ka. 
 
Pin-hole ehk nõelaaugufotograagia. Aga kuna viimane sõna on liiga pikk, siis kasutan ikkagi pin-hole või lihtsalt pin

Minu pin-hole seiklused koguvad tuure. Üleilmsel pin-hole päeval olen osalenud juba ammu, ehk isegi enam kui 10 aastat ja iga kord olen pildistanud 35mm filmile. Enamasti pisut "hapuks" läinud värvifilmile. Kuni ühtäkki see ammendas end üsna üleöö ja ma hakkasin mõtlema millegi põnevama peale. Sain enda käsutusse ühe ägeda puitkarbi. See tundus olevat ideaalne, mõõtmistulemused näitasid, et saab kasutada kuni 4x5 filmi. Juhhei! 

Jupp aega mõõtmist, joonistamist, kavandamist, värvimist, lõikamist, puurimist, lihvimist ja sättimist ning kaamera oli statiivi peal, suunaga aknast välja. Oma suure tuhinas ei tulnudki nagu selle peale, et võiks proovida paberile esialgu, ikka kohe filmile ja nii kulus üsna mitu lehte, mis kõik olid nii totaalselt untsus, et ma olin tükk aega traumeeritud. Kaamera läks kappi ja pin-hole vajus hämarusse. 

Kui sel kevadel jälle pinnipäev terendas eest, vaatasin kaamerat ja tundsin, et olen paranenud, targem ning valmis seda oma kena kasti "tuunima" pisut, sest ma arvasin, et ma tean, mis tal viga on. 

Veel natuke saagimist, puurimist, lihvimist, värvimist. Uue objektiivi ehitus loomulikult, sest vana sai kannatada ja oligi jälle kaamera statiivil, suunaga aknast välja. Sedakorda tegin katseid paberile. Kuid paber oli 6x13 cm, ehk justkui panoraam ja ma pidin kottpimedas ta paigutama kuidagi nii, et ta oleks keskel. Kontorinäts aitab alati. 

Paberid ilmutasin pimikus ära ja oh imet! Pildid tulidki peale! Veidi viltu, kuid väga hästi. Ja väga teravad. Töötahe kasvas ja nii olin valmis juba filmigi sisse laadima. Ja filmikatsed õnnestusid ka! 

Pin-hole päeval oli õues lõdisevalt jäine tuul ja üleüldse nii külm, et suure plaani asemel võtsin kasutusele väikese plaani ja tegin vaid mõned duublid. Õnneks tulid need välja.

Kuid kuna mu motivatsioon asus üsna kõrgel, siis eelnevatel ja järgnevatel päevadel jätkus minus veel jaksu teha erinevaid katseid erinevatele filmidele. Mõni film vajas omakorda veel lisaseadet kaamerale. 

Kui natuke valgustada kaamera laadimisprotsessi, siis:

- võtad varrukatega pimekoti, pistad kaamera ja filmikarbi sisse ühest otsast, kõik lukud trukid kinni ning käed sisse varrukatest. 
- seal koti sees proovid kuidagi mahutada ära oma puidust kasti ja lehtfilmide karbi. Avad karbi ja avad kaamera. 
- otsid ettevaatlikult topeltkarpide ja mustade kilede vahele pakitud filmipakist ühe lehe filmi
- libistad filmi - õigetpidi! - kaamerasse, kaas kinni. 
- pakid ära tagasi kokku filmipaki ja saabki käed varrukatest välja võtta ning kaamera teisest otsast. 
- paned kaamera statiivile, mõõdad valgust ja säritad. Valmis! Teeks veel ühe pildi. 
- veel ühe pildi tegemisel on vaja ka teist karpi sinna kotti, sest kusagile on vaja säritatud lehed paigutada. 

Ja siis teed veel ühe ja veel ühe ja siis võtad teistsuguse filmi ja teed veel mõned ja ... Enamus aega kulub pakendamisele ja lahti pakendamisele mustas turvakotis, kus pole kunagi piisavalt ruumi :) 

Mis edasi saab, on juba uus pikk lugu. 

PS kõik pildid on tehtud rohkem või vähem üle aja läinud filmidele! 


Ilford Delta 4x5 







Orwo NP20 9x12 (1986)
 



Orwo NP27 9x12 (1985)



Ilford FP4+ 6x13 (2006)




pabernegatiiv, 6x13 cm



minu äge pin :)
my own personal cat-pin 



 ***
It may be a bit long story but who doesn’t want to read, there are just photos. 

My pin-hole adventures are getting bigger in any way. There are WPPD every year, the last Sunday of April. World Pin-hole Photography Day. It is international and I have taken part over 10 years. Until last year when I got traumatized. 

I used to made my pin-holes with 35mm camera and homemade lens. Mostly the film was a color film and its best before long gone. Suddenly, almost overnight, it got boring and I wanted something different. I got myself a pretty little wooden box which seamed to be perfect. Measurements showed that it can go up to 4x5 sheet film. Super! 

Lots of measuring, planning, painting, cutting, drilling, smoothing and a bit more and there it was – my box camera ready on a tripod, watching out of the window, fully loaded with 9x12 sheet film. With all my excitement I didn’t thought of that maybe I should’ve used paper instead of film and so I tried and tried and nothing. All the 9x12 sheets and nothing. I was very frustrated and the box was in the closet and all the pin-hole drifted into the abyss. 

When the WPPD was announced this year I looked at my box and felt that I’m fully healed but more wise and ready to try my little fancy wooden box. I just had to do some repairing work because I thought I’d discovered the technical mistake I made last time and therefore I was ready to give it a chance. I also had to make a new lensless lens. 

And again the box was ready – watching outside of the window and fully loaded. My own personal cat-pin. This time I used paper first – it was 6 x 13 cm so it needed a very sensitive “eye” in the pitch-black safety bag to put in the middle. 

When I developed the paper negatives in the darkroom – there they were! My first pin-hole photos with this box! It was a real joy. I was ready to load film next time. And they too were good! My pin-hole turned out to be quite sharp. 

The pin-hole day was extremely cold outside. So I had to change my big plan with my little plan and I only made a few shots. Luckily they turned out just fine. 

Since my motivation was very high I did several tests and tried different films during the whole week. 

If I would put a little light to this camera loading process then :
-          You take the safety bag, black and put the camera and the film pack inside
-          Then you put your hands inside and try to localize the things you need
-          You open the camera and you open the film case
-          Very carefully you have to find one sheet film and place it – correctly! – in the camera
-          Then you shut the camera and shut the film case also
-          You take out the camera and put it on your tripod or wherever you want but it has to be stable.
-          If you want to make another one, there is the same drill all over again but this time you need an extra safety case for the film you just used. 

And then you make another one and another and then different type of film and so on. Most of the time goes in the safety bag where there is never enough room. 

What happens next is another long story :D