Seekord plaanisin väiksemat näitust ja vaiksemat avamist ja kõik sujus - toredad inimesed ümber, 13 reede, 13 pilti, Nato hävitajad üle taeva kihutamas täpselt avamise ajal, ning õhtutaevast tervitamas täiskuu. Mida veel tahta?
Lapski teab ju,
et Eesti on suur, lai ja ilus maa ning pildistamiseks sobivad motiivid ei lõppe
kunagi otsa. Nii nagu Tallinn ei saa kunagi valmis. Seega on Eesti pildistamine
minu jaoks jätkuv protsess.
Üks detail,
mis mul Eestiga seostub, on paekivi, mis omakorda viis mõttele, et paekivile
sobiksid hästi mustvalged fotod. Eestis tehtud fotod. Tuleb vaid leida üks ilus
paekivisein, kuhu neid sobitada. Sellise seina leidsin Tallinnas, Rotermannis
asuvas restoranis Platz. Kahepeale Platziga jõudsime kokkuleppele, et pildid võiksid olla seotud Eestiga ja nii areneski välja Eesti Ruudus.
Nende fotode
näol ei ole tegemist seeriaga, iga töö on eraldiseisev, pildistatud eraldi,
erinevate aparaatidega ja erinevatele filmidele
ajavahemikul 2009–2014. Neid seob vaid üks – Eestimaa. Pildid on saanud ruudukujulise vormi ristkülikulisse raami.
Kõik fotod
alates negatiivide ilmutamisest kuni paberfotoni on valminud käsitööna Nõmme
Noortemaja pimikus. Pildistanud olen keskformaatkaameratega: Yashica,
Rolleiflex ja Voigtländer Bessa 66. Kasutanud olen nii Foma, Rollei, Ilfordi,
Efke, Kodaki filme.
Paberiks on
Fomaspeed variant 313 Velvet.
Tänud:
NNM
fotoklubile ja pimikule ning Tanelile minu pidevalt pimikus virvendada kuju talumise
eest; samuti tänu restoranile Platz, et ta lahkesti nõus on oma seinu minu
tagasihoidlike piltidega täitma ja tänud ka Fotoaidale, kes varustas mind kõige
pimikus vajaminevaga.
Eriti tänan
oma pere ja koduseid; ning loomulikult palju tänu kõikidele, kes on tänamist
väärt või kelle olen kogemata unustanud lisamast!
Järgnevalt väike reportaaž tegemisest ja avamisest. Suur aitäh kõikidele, kes kohale tulid ja kaasa elasid! Ja aitäh Eerole, kes siiski pilti tegi muidu fotograafivabal üritusel.
http://www.platz.ee/
© Eero Tuhkanen
põnevusest toolilt pudenemas
sõiduvees
"tahan ise mängida ..."
connecting people
mõnikord mõjub kunst valgustavalt
täis suuga ei räägita
midagi ilmselgelt jubedat
kahtlused, ikka veel
kui kõik jälle hästi
pisut ettevalmistusest
raamide ootel
raamid saabusid, nagu ikka, viimasel hetkel ja
siis läks kibekiireks tööks,
nii et mitte midagi ei tohtinud tolmata
kui kaosest hakkab kord saama
kõik valmis
tegelikult oli kõik ju värviline
©Eero Tuhkanen
Ise ma arvasin, et teen sellise pisikese ja tagasihoidliku näituse, aga täpselt sama põdemine, muretsemine, jooksmine, üle takistuste hüppamine ja ronimine. Aga ju siis nii on ikkagi vaja. Inimese rahulolemiseks on vaja ikka rabeleda ja vahepeal end kuskile kaotada, et eneseleidmise jälle ära tunneks.
Ja kollase joogi nimi oli Mimosa. Ja ma mõtlesin terve päeva, miks ma tean seda sõna, aga ei tea jooki. Ja välja mõtlesin! Mul ju üks "eelajalooline" fotopaber Mimosa, postkaardi paber, kuhu ma veel ühtegi pilti pole saanud, aga ma ei kaota lootust.
