Mis oleks ilmavalgus ilma valguseta?
Valguseta poleks ilma.
Ilma poleks valgust.
Valguse alguse ilmavalgus
sai alguse valgusest.
Mööda ilma võib
kõndida nägijana, ent olla ometi täiesti pime. Näha pole inimesi, maju, puid, sisehoove. Pole valgust pole varje. Oled ise,
seda teadmata, ning liigud kuhugi. Võimalik, et punktist A punkti B.
Ja ometi on
tänavad harva tühjad. Koos valgusega jõuab silmade avanedes teadvusesse täiesti
uue maailma kogemine. Järsku on igal pool midagi. Nähtavale tulevad arhitektuursed
kõverikud, uued moodsad sirged. Silm märkab kontraste, varje ja sügavust. Maailm
muutub ruumiliseks.
Jalutades mööda
õhtust linna oli mul just selline tunne, et ma kulgen koos valgusega.
Alguses edasi, siis tagasi. Mõnikord ta ootab, mõnikord on juba läinud, et kui
kohe alguses nööbist ei haara, siis hiljem enam ei saa.
Valgus avas mulle
majade hinged, meistri seatud laudiste sümmeetria, hoovide saladused ja varjude
pikad haarmed. Kõik see, mis kestab vaid hetke, mis on nähtav hetke nägijale.
