12 kaadrit rullis, kõik ilusad ruudukujulised – kaamera
formaat on 6x6.
2008. aastal sain enda kasutusse keskformaatkaamera Yashica
124G ja see oli võimas tunne – nagu oleksin leidnud sõbra, kindla ja truu.
Selle „kuldnokapuuriga“ tundus iseäranis mõnus avastada maad ja ilma, ning maailm, mis avaneb läbi keskformaadi, on põnev. Põnev ja teistmoodi kui 35mm kaamera või hoopis
digikaamera. Yashica ei luba teha pilti „ehku“ peale. St filmi raisata on raske
ja kulukas, kaadreid saab teha vaid 12.
Alguses katsetasin erinevaid filme, Ilford, Fuji, Efke. Ent ilmutamisel
ilmnesid tugevad ebatasasused – negatiiv oli ebaühtlane ja lausa triibuline.
Küll katsetasin erinevaid ilmutustehnikaid ja -režiime, loksutasin, keerasin, raputasin
ilmutustanki, ei midagi. Üks film tuli lausa nii, et pool tume, pool hele, nagu
joonlauaga oleks keegi tõmmanud. Mõtlesin, et ilmutustank on väike,
spiraalivahed liiga kitsad ja ilmuti ei pääse korralikult tööle. Võtsin suurema
tanki ning pikendasin (läbirääkimiste tulemusel endast kompetentsematega) kinnistamisaega
5 minuti võrra. Tulemus paranes pisut, ent siiski jäi ebatasasus märgatav. Just
siis hakkas tegutsema Fotoait – firma, mis toob maale Foma mustvalge
fotograafia tarbeid, filme, paberit, keemiat. Otsustasin proovida Foma filme. Nüüd
oli tulemus peaaegu hea. Kõik oli justkui ühtlane, kuid kaadri servad olid
märgatavalt tumedamad (negatiivil), positiivil jäid nad heledaks. Siis alles tuli
välja ka kaamera enda tihendite väsimus. Kui see probleem oli kõrvaldatud, sain
laitmatu negatiivi ja olin lõpuks rahul.
Ebatasasuse üle olen mõelnud, küsitlenud ja uurinud, ning
tundub, et tegu on (poefilmide puhul) ebakvaliteetses hoiustamises. Laifilm on
tundlikum soojuse suhtes ja emulsioon võib kahjustuda, kui viibib liiga kaua soojust
kiirgava lambi all, aga nii paraku kipub olema, et soovin filmi
osta ja saan need 2 viimast letiklaasi alt, lambi kõrvalt, nagu inkubaatorist.
Pole siis ime, et välja ei tule. Sellisest ebaühtlasest negatiivist on mõnikord
väga keeruline, tihti isegi päris võimatu pimikus pilti kätte saada, ning isegi
digitaliseerimisel ja hilisemas Photoshopi töötluses võib see olla keeruline.
Nüüd olengi 120mm filmi puhul kasutanud põhiliselt Foma
filme ja jäänud rahule. Minu esimesel personaalnäitusel „Välja näoraamatust!“
olevad pildid on enamus tehtud Fomapan100 filmile.
Järgnevalt mõned näidiskaadrid - (osad näited veel skännimata)
a) originaalilt skännitud:
Efke100, 120mm
ebatasasused + valgust läbilaskvad tihendid
kinnistamine ilma 5 min pikenduseta
suvi 2010
Ilford HP5+, 120mm
ebatasane ilmutus,
kinnistamine ilma 5 min pikenduseta
suvi 2010
Ilford HP5+, 120mm
ebatasane + kaadriservad
kinnistamine ilma 5 min pikenduseta
suvi 2010
Fomapan400, 120mm
tihendid lasevad valgust läbi +
kinnistamine ilma 5 min pikenduseta
jaanuar 2011
Fomapan400, 120mm
tihendid lasevad valgust läbi +
kinnistamine ilma 5 min pikenduseta
jaanuar 2011
Ilford HP5+, 120mm
tihendid on selgelt kulunud
kinnistamine 5 min pikem
kevad 2010
Fomapan 100, 120mm
tihendid korras
kinnistamine 5 min pikem
kevad 2011
tihendid korras
kinnistamine 5 min pikem
suvi 2011
Digikujul tasandatud kaadrid: (vähemalt üritatud)
Nagu näha, ei saa pilte päris ühtlaseks. Muidugi saaks lõpuks, ent kas see aeg on seda väärt? See pole ju antud töö mõte - ostad filmi, pildistad ära ja siis hakkad digitaalselt manipuleerima.
Minu käest on küsitud, et miks ma pildistan üldse sellist formaati, kui inimese vaateväli on tegelikult ristkülik. Mõtlesin natuke ja mõtlesin välja järgmist:
6x6 juures võlub mind piiratud ruum, kuhu ta
mind asetab. Kompositsioon ja lugu tuleb mahutada kõik ruutu. Muidugi võib
kadreerida hiljem ruudu ka ristkülikuks, ent mis mõtet on siis ruutu teha
üldse? Seega – kui aparaadist sisse vaadata ja pilti ei näe, siis pole mõtet ka
jätkata, sest head nahka sealt ei tule.