jälle üks väike seiklus mustvalges maailmas. Olen nüüdseks
katsetanud kolme erinevat filmi: Fotosvema65, Ilford HP5+ ja Kodakplus125.
Kõige paremini on allunud töötlusele HP5+. Fotosvema ei näidanud
üllatuslikult midagi ja vaid 1 kaader tuli üldse välja, kuid filmi vanust
arvestades (1982) on see andestatav. Samuti oli seal erinevate
komplikatsioonide kokkusattumus.
Avastus: kuigi mulle tundus, et 120mm film võiks olla tulemuslikum, siis hoopis (aegunud) 35mm HP5+ oli see, mis üllatas.
Tehnilist:
Kuum vesi: ca 95–97
0C
Külm vesi: ca 6–15
0C
Protsess: ilmutus nagu ikka, siis vaheloputuse asemel kuum
vesi peale (lootes, et ilmutustank kusagilt sulama ei hakka). Kuuma vee aeg
tankis sõltub ilmselt sisetundest. Ise olen hoidnud alates valamise hetkest
lugedes 45–50 sekundit. Kui kuum vesi ära valatud, siis jääkülm peale, et
ehmatada filmi. Külma vett on eelnevalt hea sügavkülmas hoida, siis on
temperatuurivahe suurem.
Retikulatsioon võib üllatada huvitava tulemusega nii
positiivselt kui negatiivselt – viimasel juhul siis on film lihtsalt puhtaks
keenud. Mul seda juhtunud veel pole. Aga samas olen kõik oma sellealased
katsed pildistanud aegunud filmile ja ilmutanud koos bensotriasooliga. Kas see
midagi loeb?, ma veel ei tea.
Aga mis iga kord on juhtunud: film lokib kuumast veest ning tundub
olevat läbi keedetud. Emulsioon muutub tarretise sarnaseks ja tuleb kergesti
lahti. Seega tuleb film väga ettevaatlikult kuivama panna. Retikulatsiooni läbi
teinud film kuivab oluliselt kauem kui tavailmutusest tulnud film.
Kindlasti teen ma uusi katseid ja võtan käsile erinevaid
filme selle protsessi jaoks, ja siis juba uued tulemused.
paberilt skännitud
Ilford HP5+
35mm
HP5+
35mm
Ilford HP5+
120mm
minimaalselt retikulatsiooni näha
Ilford HP5+
35mm
üks paremini õnnestunud näide
Ilford HP5+
35mm
Ilford HP5+
35mm
Ilford HP5+
35mm
