Retikulatsioon –

jälle üks väike seiklus mustvalges maailmas. Olen nüüdseks katsetanud kolme erinevat filmi: Fotosvema65, Ilford HP5+ ja Kodakplus125. Kõige paremini on allunud töötlusele HP5+. Fotosvema ei näidanud üllatuslikult midagi ja vaid 1 kaader tuli üldse välja, kuid filmi vanust arvestades (1982) on see andestatav. Samuti oli seal erinevate komplikatsioonide kokkusattumus.

Avastus: kuigi mulle tundus, et 120mm film võiks olla tulemuslikum, siis hoopis (aegunud) 35mm HP5+ oli see, mis üllatas.

Tehnilist:

Kuum vesi: ca 95–97 ⁰C

Külm vesi: ca 6–15 ⁰C

Protsess: ilmutus nagu ikka, siis vaheloputuse asemel kuum vesi peale (lootes, et ilmutustank kusagilt sulama ei hakka). Kuuma vee aeg tankis sõltub ilmselt sisetundest. Ise olen hoidnud alates valamise hetkest lugedes 45–50 sekundit. Kui kuum vesi ära valatud, siis jääkülm peale, et ehmatada filmi. Külma vett on eelnevalt hea sügavkülmas hoida, siis on temperatuurivahe suurem.

Retikulatsioon võib üllatada huvitava tulemusega nii positiivselt kui negatiivselt – viimasel juhul siis on film lihtsalt puhtaks keenud. Mul seda juhtunud veel pole. Aga samas olen kõik oma sellealased katsed pildistanud aegunud filmile ja ilmutanud koos bensotriasooliga. Kas see midagi loeb?, ma veel ei tea.

Aga mis iga kord on juhtunud: film lokib kuumast veest ning tundub olevat läbi keedetud. Emulsioon muutub tarretise sarnaseks ja tuleb kergesti lahti. Seega tuleb film väga ettevaatlikult kuivama panna. Retikulatsiooni läbi teinud film kuivab oluliselt kauem kui tavailmutusest tulnud film.

Kindlasti teen ma uusi katseid ja võtan käsile erinevaid filme selle protsessi jaoks, ja siis juba uued tulemused. 

paberilt skännitud

Ilford HP5+ 

35mm

HP5+

35mm

Ilford HP5+

120mm

minimaalselt retikulatsiooni näha

 Ilford HP5+

35mm

üks paremini õnnestunud näide

Ilford HP5+ 

35mm

Ilford HP5+

35mm

 Ilford HP5+

35mm