Slaidiga Portos

Slaidiga Portos oli huvitav. Kahju, et seda nii vähe kaasas oli. Aga natuke aegunud Fuji Astia 120mm C-41 ilmutusega ning kaks korda röntgenit ei teinud muud kui kunsti.
C-41 ilmutusega ei tea kunagi, mis täpselt välja tuleb, kui rääkida slaidifilmist. Seega kui mõni kaader on otsustanud roheliseks või siniseks muutuda, on seal kõrval teine täiesti normaalseks jäänud.

Värvipildid ruutudes

Teises riigis ja keskkonnas on ikka natuke teismoodi tunne. Raamideta mõnes mõttes. Või siis õigem oleks öelda, et raamid on, aga ma ei tea, kui kaugel nad on ja igatahes on need võõrad raamid. Kodus olles on kõik justkui selge. Mida eeldatakse, kuidas peab olema, mida ütlema, mida selga panema ja millise mulje jätma. Kui sattuda teise riiki, võõrasse ühiskonda, siis need raamid jäävad tavaliselt koju. Ma ei tea ju, kuidas ma peaksin olema kodust väljaspool, seega ma võin olla mina ise. Või siiski? Vahest olen hoopis kodus see mina ise, ja mujal olen nagu hulkurplaneet? Igatahes on päris mõnus vahel olla hulkurplaneet, kellel pole nii jäika raamistikku ümber.

Nii tundsin ennast vabana ja ka mu vana hea keskformaatkaamera tundis end vabana ning võttis endale voli teha topeltsäritusi. Fotoruutudele olen kõikidele jätnud fikseeriva musta raami. 

Kõik fotod on pildistatud 120mm filmile Kodak Portra 160

 

 klassikalised tänavaäärsed majad

 

 

 

 auväärses eas õlipuud

 

 

 siis, kui fotokas raamidest väljus ja ise looma hakkas

 õhtuse vaateakna lumm, mis hommikuks oli kadunud

igasuguseid huvitavaid vaateid avanes, kui räämas akna praost sisse piiluda

 

 

 

 üks kaader ka Portost, enne rongile minekut