Teises riigis ja keskkonnas on ikka natuke teismoodi tunne. Raamideta
mõnes mõttes. Või siis õigem oleks öelda, et raamid on, aga ma ei tea, kui
kaugel nad on ja igatahes on need võõrad raamid. Kodus olles on kõik justkui selge.
Mida eeldatakse, kuidas peab olema, mida ütlema, mida selga panema ja millise
mulje jätma. Kui sattuda teise riiki, võõrasse ühiskonda, siis need raamid
jäävad tavaliselt koju. Ma ei tea ju, kuidas ma peaksin olema kodust
väljaspool, seega ma võin olla mina ise. Või siiski? Vahest olen hoopis kodus
see mina ise, ja mujal olen nagu hulkurplaneet? Igatahes on päris mõnus vahel olla
hulkurplaneet, kellel pole nii jäika raamistikku ümber.
Nii tundsin ennast vabana ja ka mu vana hea
keskformaatkaamera tundis end vabana ning võttis endale voli teha
topeltsäritusi. Fotoruutudele olen kõikidele jätnud fikseeriva musta raami.
Kõik fotod on pildistatud 120mm filmile Kodak Portra 160
klassikalised tänavaäärsed majad
auväärses eas õlipuud
siis, kui fotokas raamidest väljus ja ise looma hakkas
õhtuse vaateakna lumm, mis hommikuks oli kadunud
igasuguseid huvitavaid vaateid avanes, kui räämas akna praost sisse piiluda
üks kaader ka Portost, enne rongile minekut
No comments:
Post a Comment