Kõnnin rutakal sammul mööda tänavat, fotoaparaat kotiga
kaasas. Hetkel pole aega, hetkel väga kiire, vaja käia ära punktis A ja B ja C.
Küll pärast jõuab igasuguseid asju teha ja näha.
Järsku näen üht motiivi – kui hea pildi siit saaks! Milline
mõnus formaat, täpselt see, mis mul vaja, täpselt minu kaamera mõõtu. Milline
valguse ja varju koosmäng! Paar toredat detailigi. Rõõmus leiu üle, jätan koha
meelde ja tõttan edasi. Tagasiteel on kindlasti kaamera kotist väljas ja teen
siin pildi, siis on aega rahulikult sättida.
Kui punktis A–C käidud ning tuldud teed tagasi marsin, kaamera
kaelas ja laskevalmis, ei leia enam kuidagi seda kohta üles, mis enne mind
vaimustunult tervitas. Uurin siit ja uurin sealt, käin edasi ja tagasi,
kükitan, tõusen püsti. Ka pea viltu keeramine ei aita. Kui läbi kaamerasilma
uurin, on tühjus. Mitte midagi enam pole. Kuhu kadus siis see moment ometi? Mis
lummus mind enne valdas, kui siit mööda kõndisin? Miks seda enam pole? Ja miks,
miks ma ometi ei teinud kohe seda pilti? Miks ma arvasin, et see kaader mind
ootab kui tagasi tulen? Et ta on alles, ikka samasugune, istub paigal nagu
hästi treenitud koer? Aeg on läinud ju edasi, valgus on muutunud, vahepeal olen
näinud palju muud, ent selle koha lumm on kadunud.
Kas see kõlab kuidagi tuttavlikult? Ilmselt nii mõnelegi küll.
Ükskõik, kas linnatänaval või looduses, see moment on seal. On nagu kass, kes
istub esimese varahommikuse kevadpäikese sillerdavas laigus ja ammutab endasse
D-vitamiini, silmad hiilgamas. Ta pakub sulle võimaluse, ühe kaadri, täpselt
kadreeritud, komponeeritud plaani ja kõnnib siis minema, järgmisse päikselaiku.
Mõtlemise ajal, et oh, ma pärast teen, mul pärast aega, mul on
Järjest olen hakanud julgema, olen hakanud riskima, ükskõik,
kui kiire mul
parajasti on, annan ikkagi momendi lummusele võimaluse ühe-kahe klõpsu näol. Sest see maailmaruum käib sabaga jõnksutades oma rada ja liigub kiiremini kui see buss, mille peale kiirustan. Ja kes teab, vahest jääks buss seekord nagunii paar minutit hiljaks?, ja ma jõuaksin ikkagi peale.
parajasti on, annan ikkagi momendi lummusele võimaluse ühe-kahe klõpsu näol. Sest see maailmaruum käib sabaga jõnksutades oma rada ja liigub kiiremini kui see buss, mille peale kiirustan. Ja kes teab, vahest jääks buss seekord nagunii paar minutit hiljaks?, ja ma jõuaksin ikkagi peale.
Need momendid tasuvad end ära tänulikkusega, mida pärast negatiivilt või positiivilt näen. Igal järgmisel korral sealt möödudes vaatan ikka ja jälle samasse kohta, et olla kindel, kas ma veel näen seda hiilgavate silmadega kassi, aga teist korda ei ole teda enam seal.
Ja iga järgneva korraga vaatan järjest vähem, kuni lõpuks vaatan vaid harjumusest.
