Retikulatsioon –

jälle üks väike seiklus mustvalges maailmas. Olen nüüdseks katsetanud kolme erinevat filmi: Fotosvema65, Ilford HP5+ ja Kodakplus125. Kõige paremini on allunud töötlusele HP5+. Fotosvema ei näidanud üllatuslikult midagi ja vaid 1 kaader tuli üldse välja, kuid filmi vanust arvestades (1982) on see andestatav. Samuti oli seal erinevate komplikatsioonide kokkusattumus.

Avastus: kuigi mulle tundus, et 120mm film võiks olla tulemuslikum, siis hoopis (aegunud) 35mm HP5+ oli see, mis üllatas.

Tehnilist:

Kuum vesi: ca 95–97 ⁰C

Külm vesi: ca 6–15 ⁰C

Protsess: ilmutus nagu ikka, siis vaheloputuse asemel kuum vesi peale (lootes, et ilmutustank kusagilt sulama ei hakka). Kuuma vee aeg tankis sõltub ilmselt sisetundest. Ise olen hoidnud alates valamise hetkest lugedes 45–50 sekundit. Kui kuum vesi ära valatud, siis jääkülm peale, et ehmatada filmi. Külma vett on eelnevalt hea sügavkülmas hoida, siis on temperatuurivahe suurem.

Retikulatsioon võib üllatada huvitava tulemusega nii positiivselt kui negatiivselt – viimasel juhul siis on film lihtsalt puhtaks keenud. Mul seda juhtunud veel pole. Aga samas olen kõik oma sellealased katsed pildistanud aegunud filmile ja ilmutanud koos bensotriasooliga. Kas see midagi loeb?, ma veel ei tea.

Aga mis iga kord on juhtunud: film lokib kuumast veest ning tundub olevat läbi keedetud. Emulsioon muutub tarretise sarnaseks ja tuleb kergesti lahti. Seega tuleb film väga ettevaatlikult kuivama panna. Retikulatsiooni läbi teinud film kuivab oluliselt kauem kui tavailmutusest tulnud film.

Kindlasti teen ma uusi katseid ja võtan käsile erinevaid filme selle protsessi jaoks, ja siis juba uued tulemused. 

paberilt skännitud

Ilford HP5+ 

35mm

HP5+

35mm

Ilford HP5+

120mm

minimaalselt retikulatsiooni näha

 Ilford HP5+

35mm

üks paremini õnnestunud näide

Ilford HP5+ 

35mm

Ilford HP5+

35mm

 Ilford HP5+

35mm

Voigtländer Bessa 66

Voigtländer Bessa 66, see n-ö tavaversioon, tuli esmakordselt välja 1939.aastal Saksamaal ning teda toodeti kuni aastani 1941.
 

Kunagi on kaamera [minu versioon] ees olnud ka kollane filter, kuid see on aja jooksul kaduma läinud. Bessa 66 on üks väiksemaid keskformaatkaameraid, kaadri suurus klassikaliselt 6x6.

Alguses oli Bessaga päris kummaline pildistada. Ma kutsun teda vahel paremasilmsete lõõtsaks, sest pildiotsija asub paremal pool ja on suhteliselt pisike. See tähendab, et ma ei leidnud seda nii kärmelt alati üles, kuna ma ise pildistan vasaku silmaga.
Aeg-ajalt kippusin ka unustama üht tähtsat pisiasja, et kauguse pidin ma ise määrama. Seega kõikide toimingute koosmõjul oli teravate ja korralike kaadrite kadu arvestatav. Kaugemaid objekte, maju ning maastikku on mõnus pildistada. Lähemalasuvaid see-eest ja eriti liikuvaid objekte, näiteks hobuseid, üsna keeruline.

Põnev on pildistada nii vana kaameraga ning avastada, et ta on täiesti töökorras. Lasin läbi 6 rulli filmi, millest 5 oli aegunud ja 1 uus (Fomapan100), et eksperiment oleks ikka mitmekülgne ja avastamist huvitavamaks teha. Kõik kaadrid on pildistatud käest, kuna statiivikeere on Bessal vanaaegne ja keermeadapteri soetasin siis, kui filmid juba ilmutatud olid. 

Loodetavasti aitab see väike lõõtsaga kaaslane mul silmaga kauguse mõõtmist selgemaks õppida. 
Kaadri äärtesse jätab ta iseloomuliku musta serva, mis on just selliste pisut kaldus servadega ja see mulle meeldib. Kui mõni allpool olev foto on viltuse horisondiga, siis see on minu jäetud vildakas serv ja seda katsun ma tulevikus parandada.

Mõnel fotol on mustad mummud, need on tekkinud ilmutuse käigus.

Kõik fotod on pildistatud 2012 aasta sügisel.

Ilford Hp5+ pull 200 (bb 1997)

f5,6

s1/50

 Ilford Hp5+ pull 200 (bb 1997)

f3,5

s1/50

Agfapan400, pull 200 (bb 1989)

f4

s1/50

Agfapan400, pull 200 (bb 1989)

f4

s1/50

 Agfapan400, pull 200 (bb 1989)

f4,5

s1/50

 Fomapan100

f5,6

s1/50

 Fomapan100

f5,6

s1/100

 Kodak PXP (bb 1993)

f3,5

s1/50

Agfapan400, pull 200 (bb 1989)

f3,5

s1/50

 Agfapan400, pull 200 (bb 1989)

f4

s1/100

 Fotosvema130 (bb 1982)

f4

s1/50

 Fotosvema130 (bb 1982)

f4

s1/50

 Agfapan400, pull 200 (bb 1989)

f3,5

s1/25

Voigtländer Bessa 66 ise siis selline: 

IR STAND

Film: Efke820 ISO100 120mm

Ilmuti: Agfa Rodinal 1:100

Aeg: 1 tund, vesi 20 ⁰C

Otsustasin proovida oma viimase sügisese IR-filmi peal 1-tunnist stand-ilmutust. Kaotada mul polnud ju midagi, aga võita kui palju.

Standi mõte on ilmutil teha ise oma töö. Definitsioon võiks olla järgmine: stand-ilmutus on protsess, kus film jäetakse ilmutilahusesse seisma pikemaks ajaks, vähese loksutamisega või üldse puutumata. Ilmutusaegu on mitu, 1–4 tundi, kuid kõige mugavam ja levinum on 1-tunnine ilmutamine. Standi tehnika sai alguse juba umbes 1880ndatel ning iseloomustavateks punktideks on ilus peen tera, märgatavalt suurenenud (sügavus) teravus ning pehme tonaalsus. Ilmutiks sobivad Agfa Rodinal ja Rodinali tüüpi ilmutid, näiteks Foma R09.

Mis ma tegin: ilmutamisel loksutasin tanki alguses esimese 30 sek jooksul (või pisut kauem), siis 30 min pärast uuesti paar korda ja edasi seisis lihtsalt lõpuni.

Pärast kinnisti äravalamist oli ärevus sees, et mis siis välja tuli? Tundus, et kõik töötab, et aparaadi tihendid on korras ja et stand oli teinud hästi mõnusa töö. 

Hiljem negatiivi skännimisel selgus, et võit detailides oli väga suur ja ma oleksin võinud ka oma suvised infrapunafilmid standiga ilmutada.

Stand toob lisaks detailidele väga hästi välja ka tera ja looristuse, seega võib suurema ISO või aegunud filmide standi puhul olla looristus võimendatud.

Blogifotodest ei saa muidugi hästi aru, kuidas selle detailiga on, aga seda võib suurelt ette kujutada :)


Scroll down for The English version

f5,6,  s 1/10

f 5,6, s1/10

f 5,6,  s 1/10

f 4, s 1/5

viimane pilt on võrdluseks, tehtud tavailmutusega

Film: Efke820 ISO100 120mm

Developer: Agfa Rodinal 1:100

Dev time: 1 hour, water 20 ⁰C

I decided to try stand development on my IR film. I had nothing to lose, yet so much to win.

The idea of stand is to force developer to do its job itself. Definition would be: stand development is a process whereby film is left to sit in a very dilute developing solution for an extended period of time, with little or no agitation. There are many ways to do stand, development time varies from 1 up to 4 hours, but the most popular and suitable is 1 hour stand. The technique dates back to at least the 1880s and is characterized by fine grain, increased perceived sharpness, and smooth tonality.

The developers that suit for stand are Agfa Rodinal or Rodinal type, like Foma R09.

What I did: I agitated the tank 30 sec at the beginning, after 30 min I did it again and then let it be still. After I had fixed the film, I was a bit nervous, I must admit, what finally turned up? Everything seemed to be working, also the camera (built in 1949), and it appears that stand had made a very good work. Later, when I scanned the film, I discovered that there were a lot more details; I thought I should have developed all my IR films with stand.

Besides details, stand also brings out grain and fogginess, so it all can be more intensive, if developing larger ISO films or best before films.

Of course, these blog photos here are too small to detect all this detail, but it’s always imaginable :)

Wikipedia: http://en.wikipedia.org/wiki/Stand_development