Röntgenfilm

 

Lõpuks on mul ette näidata paar õnnestunud katset röntgenfilmiga. Ma muidugi kilomeetreid pole katsetanud, aga senised head ja rahuldavad tulemused olin saanud vaid pin-hole'iga. 

Nüüd siis on kottpimedas lõigatud disainservadega 13x18 lehed siin. 

Katsetasin kahte erinevat filmi - Kodak X-Omat aastast 2002 ja Agfa CP-BU aastast 2006.

Kokku tegin 8 lehte ehk 4 Kodakit ja 4 Agfat. 

Kuna Agfaga olen varem pildistanud ja tublisti üle säritanud ja ka üle ilmutanud, siis säritasin seda ISO 25-100. 

Kodaki ISO vahemik jäi 10-25.  

Ilmutasin kõiki ükshaaval pimikus punase valguse käes visuaalsel vaatlusel. 

Muidugi on nüüd selge, et ka lõikama ei pea enam kottpimedas :D 

Kodak X-Omat
13x18 ISO 20

Kodak X-Omat

13x18 ISO 16

Agfa CP-BU 

13x18 ISO 50

Agfa CP-BU

13x18 ISO 25

Ajarännakul TMKK-s

 
Filmile jäävad mälestused teistmoodi, valgus ja vari on justkui tardunud, ent täis tundeid.

See lõhn, mis ei kao neist klassiruumidest ega mälust.

See kõrvu paitav ja kokkukõlav kakofooniline helide maastik, mis avatud akendest välja voolas. 

Natuke nukrust, natuke ajatolmu, natuke helisid. 

 

                                     

 

 

 

 

 

35mm

120 film

 

 

 

 

Agfa Super Silette – armas väike rangefinder

Üle tüki aja oli mul võimalus katsetada üht kaamerat, mis vääriks ka postitust - Agfa Super Silette - rangefinder-tüüpi, 35mm kaamera.

Talve hakul pistsin sisse ühe 36-kaadrise filmi – Ilford FP4+ (aegunud 2005) ja kuna olen pigem harjunud tegema 120 filmi, tundus see rull vähemalt kilomeetrine. Aga samas on väga huvitav selliseid „pikki“ rulle kaameras hoida, sest tulem võib olla põnev ja mitmekesine. Nii ka see. Seal on talve ja kevadet, loodust ja tänavaid. Juhuleide ja valguslaike.

Ja millised servad ta jätab! Ma pole kunagi selliseid veel näinud. Teravusega võib üldjuhul rahule jääda, kaamera ise ka väike ja hea kaasas kanda. 

Agfa Super Silette nägi ilmavalgust 1955 ja kuulub Silette seeriasse. Sel on Agfa Apotar 45mm f/3.5 objektiiv ning Prontor-SVS katik. 

 

2021 tühjas linnas võib näha pärle :) 

Peemot nr 13 ees, paar sooja päeva ja ta on peesitamas

  

 

 

Vivaldi Cevad-2020 | When Playing Becomes Anguish

Vivaldi Cevad-2020

ehk

Kui mängust saab äng

Viimane analoog | The Last of Analogue

* In English after the photos

Kas tead, kui mõnus on riputada kuivama õnnestunud säritustega reisimuljed? Kas tead, kui mõnus on koju jõudes teha filmide ilmutamise päev ja näha oma komponeeritud emotsioone ja seiklusi 6 cm laiusel filmiribal lahti rullumas? 

Reisidele olen võtnud kaasa mustvalge alates hetkest, mil õppisin ise ilmutama filme ja absoluutselt ei kujutaks ette reisi ilma mustvalge filmi kaasuseta.

Filmide komplekteerimine ja läbimõtlemine, milline kaamera kaasa tuleb, on täiesti omaette nauditav protsess, mis võib olla ka pisut keerulinegi ja koosolekud iseendaga ei lõpe iga kord hea lahendusega. Sellegipoolest on see mõnus. Kohale jõudes saab kohe esimese rulli sisse kerida ja minna õue ilma avastama. Ma mäletan väga hästi ühte välisreisi aastal 2004, kui minult küsiti, et kas sa ilmutad ise oma filmid ja ma vastasin, et veel mitte, aga mul on plaan minna ja see ära õppida ja nii läkski, sest pärast seda reisi ainult paari kuu pärast ma panin oma nime kirja Tallinna Nõmme Noortemaja fotoringi. Sellest ajast peale olen teinud oma filmirullid ise ja pildistanud üle 500 rullfilmi ja palju erinevaid muid formaate ja materjale. 

See võis olla aasta 2013, kust alates olen pildistanud pigem keskformaadile ja nii on sellest ajast alates alati kaasas just see formaat. Vahel satub sekka ka 35mm, aga pigem võtan teise kaamerana kaasa veel ühe keskformaadi, sest siis saab hoida erinevaid filme korraga töös.

Välisreisil olles igal õhtul panen korralikult pildistatud rullid oma konteineritesse ja komplekteerin kokku järgmise päeva koguse ja mõned lisarullid. Olen ikka seda meelt, et pigem rohkem kui vähem, ja teha pilti siis, kui ei kahtle. Kui on midagi head, tuleb pildistada, kokkuhoid võib end hiljem kätte maksta. 

Keskformaatkaamera ei valeta. Ma nimetan oma Rolleiflexi ise läbinisti ausaks kaameraks, sest silmaga võib näha küll midagi head, aga kui läbi kaamera seda head ei ole, siis pilti ei tule ja pole ka mõtet igaks juhuks klõpsu teha.Nii jääbki mulje ilmutatud negatiive uurides, et nii palju on häid ja ägedaid kaadreid. Enamus ilmselt isiklikud elamused, kuid loodan siiski, et igaüks leiab midagi, mis teda kõnetab. 

Täna on viimane analoogseeria ja pärast seda tuleb midagi muud postitamiseks välja mõelda :)

 

Do you know how wonderful it feels when you set your almost perfect frames to dry? Do you know how wonderful it feels when you are back home and take a day or two to develop your composed travel emotions on a 6 cm wide film ribbon and see the negatives in front of you? It is like traveling all over again. I have taken analogue camera on to my travels since I did my first roll of black and white film. 

The preparation of choosing the films and the quantity and which camera to take is sometimes a bit troublesome but still it is very nice to focus on that. I can’t imagine I go somewhere and don’t take my analogue with me. 

After the arrival I put straight away a roll in my camera and go out to discover the first feelings. I remember one trip back at 2004 when someone asked me do I develop my films myself and I answered that not yet but I’m going to and it took only a few months when the miracle happened and I developed my first roll. Since then I have developed all my black and white films – over a 500 rolls and lots of other different format and materials. 

I believe it was from the 2013 when I started to use mostly middle-format and now I rather take this with me than 35mm. Sometimes even 2 middle-formats – better to use different films at the same time. 

Every night (while I’m traveling) I put my exposed rolls each to its own container and put ready the next day’s films and some extra. Better more than less. 

Rolleiflex is an honest camera. If you look through it you see it or you don’t. If you see something and are thinking that it might be worth taking a photo and you look through the viewfinder and don’t see it, then don’t take the picture. Trust the camera. Trust your eye through it. 

And because of that it seems like I have so many so great frames when looking at my developed rolls. Most of them are quite personal, but still I hope that anyone finds something for oneself. 

Today it is my final analoge series from São Miguel, after that, I have to think something else to blog (: