Pin-hole

*In English after the photos 

Lugu sai ehk väheke pikk, aga kes ei viitsi parasjagu lugeda, võib ainult pilte vaadata ka. 
 
Pin-hole ehk nõelaaugufotograagia. Aga kuna viimane sõna on liiga pikk, siis kasutan ikkagi pin-hole või lihtsalt pin. 

Minu pin-hole seiklused koguvad tuure. Üleilmsel pin-hole päeval olen osalenud juba ammu, ehk isegi enam kui 10 aastat ja iga kord olen pildistanud 35mm filmile. Enamasti pisut "hapuks" läinud värvifilmile. Kuni ühtäkki see ammendas end üsna üleöö ja ma hakkasin mõtlema millegi põnevama peale. Sain enda käsutusse ühe ägeda puitkarbi. See tundus olevat ideaalne, mõõtmistulemused näitasid, et saab kasutada kuni 4x5 filmi. Juhhei! 

Jupp aega mõõtmist, joonistamist, kavandamist, värvimist, lõikamist, puurimist, lihvimist ja sättimist ning kaamera oli statiivi peal, suunaga aknast välja. Oma suure tuhinas ei tulnudki nagu selle peale, et võiks proovida paberile esialgu, ikka kohe filmile ja nii kulus üsna mitu lehte, mis kõik olid nii totaalselt untsus, et ma olin tükk aega traumeeritud. Kaamera läks kappi ja pin-hole vajus hämarusse. 

Kui sel kevadel jälle pinnipäev terendas eest, vaatasin kaamerat ja tundsin, et olen paranenud, targem ning valmis seda oma kena kasti "tuunima" pisut, sest ma arvasin, et ma tean, mis tal viga on. 

Veel natuke saagimist, puurimist, lihvimist, värvimist. Uue objektiivi ehitus loomulikult, sest vana sai kannatada ja oligi jälle kaamera statiivil, suunaga aknast välja. Sedakorda tegin katseid paberile. Kuid paber oli 6x13 cm, ehk justkui panoraam ja ma pidin kottpimedas ta paigutama kuidagi nii, et ta oleks keskel. Kontorinäts aitab alati. 

Paberid ilmutasin pimikus ära ja oh imet! Pildid tulidki peale! Veidi viltu, kuid väga hästi. Ja väga teravad. Töötahe kasvas ja nii olin valmis juba filmigi sisse laadima. Ja filmikatsed õnnestusid ka! 

Pin-hole päeval oli õues lõdisevalt jäine tuul ja üleüldse nii külm, et suure plaani asemel võtsin kasutusele väikese plaani ja tegin vaid mõned duublid. Õnneks tulid need välja.

Kuid kuna mu motivatsioon asus üsna kõrgel, siis eelnevatel ja järgnevatel päevadel jätkus minus veel jaksu teha erinevaid katseid erinevatele filmidele. Mõni film vajas omakorda veel lisaseadet kaamerale. 

Kui natuke valgustada kaamera laadimisprotsessi, siis:

- võtad varrukatega pimekoti, pistad kaamera ja filmikarbi sisse ühest otsast, kõik lukud trukid kinni ning käed sisse varrukatest. 
- seal koti sees proovid kuidagi mahutada ära oma puidust kasti ja lehtfilmide karbi. Avad karbi ja avad kaamera. 
- otsid ettevaatlikult topeltkarpide ja mustade kilede vahele pakitud filmipakist ühe lehe filmi
- libistad filmi - õigetpidi! - kaamerasse, kaas kinni. 
- pakid ära tagasi kokku filmipaki ja saabki käed varrukatest välja võtta ning kaamera teisest otsast. 
- paned kaamera statiivile, mõõdad valgust ja säritad. Valmis! Teeks veel ühe pildi. 
- veel ühe pildi tegemisel on vaja ka teist karpi sinna kotti, sest kusagile on vaja säritatud lehed paigutada. 

Ja siis teed veel ühe ja veel ühe ja siis võtad teistsuguse filmi ja teed veel mõned ja ... Enamus aega kulub pakendamisele ja lahti pakendamisele mustas turvakotis, kus pole kunagi piisavalt ruumi :) 

Mis edasi saab, on juba uus pikk lugu. 

PS kõik pildid on tehtud rohkem või vähem üle aja läinud filmidele! 

Ilford Delta 4x5 

Orwo NP20 9x12 (1986)

 

Orwo NP27 9x12 (1985)

Ilford FP4+ 6x13 (2006)

pabernegatiiv, 6x13 cm

minu äge pin :)

my own personal cat-pin 

 ***
It may be a bit long story but who doesn’t want to read, there are just photos. 

My pin-hole adventures are getting bigger in any way. There are WPPD every year, the last Sunday of April. World Pin-hole Photography Day. It is international and I have taken part over 10 years. Until last year when I got traumatized. 

I used to made my pin-holes with 35mm camera and homemade lens. Mostly the film was a color film and its best before long gone. Suddenly, almost overnight, it got boring and I wanted something different. I got myself a pretty little wooden box which seamed to be perfect. Measurements showed that it can go up to 4x5 sheet film. Super! 

Lots of measuring, planning, painting, cutting, drilling, smoothing and a bit more and there it was – my box camera ready on a tripod, watching out of the window, fully loaded with 9x12 sheet film. With all my excitement I didn’t thought of that maybe I should’ve used paper instead of film and so I tried and tried and nothing. All the 9x12 sheets and nothing. I was very frustrated and the box was in the closet and all the pin-hole drifted into the abyss. 

When the WPPD was announced this year I looked at my box and felt that I’m fully healed but more wise and ready to try my little fancy wooden box. I just had to do some repairing work because I thought I’d discovered the technical mistake I made last time and therefore I was ready to give it a chance. I also had to make a new lensless lens. 

And again the box was ready – watching outside of the window and fully loaded. My own personal cat-pin. This time I used paper first – it was 6 x 13 cm so it needed a very sensitive “eye” in the pitch-black safety bag to put in the middle. 

When I developed the paper negatives in the darkroom – there they were! My first pin-hole photos with this box! It was a real joy. I was ready to load film next time. And they too were good! My pin-hole turned out to be quite sharp. 

The pin-hole day was extremely cold outside. So I had to change my big plan with my little plan and I only made a few shots. Luckily they turned out just fine. 

Since my motivation was very high I did several tests and tried different films during the whole week. 

If I would put a little light to this camera loading process then :

-          You take the safety bag, black and put the camera and the film pack inside

-          Then you put your hands inside and try to localize the things you need

-          You open the camera and you open the film case

-          Very carefully you have to find one sheet film and place it – correctly! – in the camera

-          Then you shut the camera and shut the film case also

-          You take out the camera and put it on your tripod or wherever you want but it has to be stable.

-          If you want to make another one, there is the same drill all over again but this time you need an extra safety case for the film you just used. 

And then you make another one and another and then different type of film and so on. Most of the time goes in the safety bag where there is never enough room. 

What happens next is another long story :D

105 aastane klappkaamera 9x12

For English readers please scroll down. 

Need, kes ei viitsi lugeda kogu teksti, võivad lugeda paksus kirjas lauseid ning vaadata pilte ja lugeda pildiallkirju. 

Üks vana ja räämas välimusega klappkaamera leidis oma tee minu vanade kaamerate turvakodusse. Ta oli väsinud, ta kopitas, narmendas, lõõts oli hallituse moodi kihiga kaetud. Lubasin tal lihtsalt olla, uurida teisi kaameraid ja elu oma ümber. Puhkus mõjus hästi – kopituslõhn hajus. Kui olin viinud läbi ka puhastuse nii seest kui väljast ning putitanud siit ja sealt, tegin esimesed pildikatsetused. Kassette oli tal kaasas 3, millest 1 oli üsna räämas. See vajas natuke plekitööd. Kaamera nime ma ei tea. Oskan ainult lugeda objektiivi andmeid ja tean vaid seda, et ta on 100-aastane või pisut vanem. Ütlen tema kohta "mu 105-aastane". 

Esimesed klõpsud tegin paberile, saades pabernegatiivid. Kolme kassetiga ei ole väga suurt motivatsiooni filmiga välja minna. Aga eBay, vana sõber, aitab ikka hädast välja, nii ma leidsingi sealt terve pesakonna 9x12 kassette, mis kõik olid täpselt sellise soonega, nagu mul tarvis. 

Nüüd oli juba midagi, millega töötada ja suurema formaadi avastamine võis alata. Mul oli küll ettekujutus, kuidas see kõik toimib, aga ometi ... Kassetid on vanad, kraabivad käsi ja negatiive, mõnelt vaatab vastu pruunikas roostealge, kaamera on kapriisne, ei haaku kaasaegse moodsa maailmaga. 

 

Kui mingi asi on liiga lihtne, siis peab seal olema mingi riugas, või siis on meie aju harjunud järjest keerulisemate nüanssidega, et midagi nii lihtsat ajab juhtme kokku. Füüsiliselt sain kaamera ilusti tööle, vaimselt pidin kähku juurde õppima. 

 

Lihtsusega põrkumine kestab õnneks lühikest aega ning mind tabas hoopis mõte, et asi polegi ju lihtsuses, vaid ajas, põhjalikkuses, kannatlikkuses, korralikkuses. Kohalolemises. 

Kuidas teha pilti? Valin välja koha, kadreerin alguses silmadega. Ootan ära õige valguse. Sean üles statiivi, sätin kaamera paika. Krutin lõõtsa lahti, avan mattklaasi. Vaatan  läbi klaasi pea alaspidi avanevat maastikku. Teravustan. 

Järgmisena pistan käe musta kotti, otsin välja ühe filmiga laetud kasseti. Eemaldan ettevaatlikult mattklaasi ning libistan kasseti mattklaasi asemele, viskan peale ka musta riide, aga nii, et see ei langeks objektiivile ja et saaksin kasseti avada. Sikutan ettevaalikult siibri eest ja säritan. Valmis. Siiber kähku kinni ja pildistatud kassett teise musta kotti. Ja siis teen igaks juhuks veel ühe. Vahest erineva säriga, kuid muidu täpselt samamoodi. 

Filmilehtede tanki laadimine erineb oluliselt rullifilmi tanki kerimisest. Kui see lõpuks tehtud, tuleb ilmutus ja vaheloputus ning kinnistamine – kõik täpselt samamoodi (õnneks) kui tavaliselt ja siis on tõehetk.  Oh seda närvikõdi terve protsessi vältel. 

Minu tagasihoidlikud katsetused on päädinud alati põneva tulemiga. Motivatsiooni hoiab üleval kogupaki osaline ideaalselt õnnestumine. Kuna kassetid on räämas ja ei liigu hästi ja vahel ununeb must riie pildistamisel, siis on negatiividel kohati lausa kosmilisi valgusdefekte. Praegusel moodsal ajal saab aga nii mõnestki defektist efekt. Võib ka juhtuda, et valgus on kogu pildi ära "õginud". Filmilehtede kassettidesse laadimist võib omamoodi kottpimedaks seikluseks nimetada ja kuna mul on erinevad kassetid, siis mõnes õnnestub filmil vajuda viltu, jääda kummi või veel mingit moodi kõveriti. 

     

kaameral on Vario katik

objektiiviks on Doppel Anastigmat Sytar 1:6,3, 135mm, G. Leitmeyr München 

Lõpetuseks võin siiski öelda, et mida suurem formaat, seda suuremad seiklused ja õnneks on õppimist ja avastamist nii palju, et igav ei hakka kuidagi. Liikuda saab ainult edasi, ka siis, kui vahel tuleb võtta paar sammu tagasi.

PILTE / PHOTOS :

  

nii juhtub, kui kaks lehte samasse kassetti laadida 

ja need pärast koos ära ilmutada, 
aga mis on sellegipoolest üks mu lemmikkaadreid / 

this is the result of loading 2 films in one cassette 

and developing them together but
nevertheless, it is one of my favourites

kosmilised lekked / cosmic leaks 

 pabernegatiivid / paper negatives

 

For those, who doesn't want to read the whole text, can read only bold shrift and photos with headlines. 

One smeary and old folding plate camera found its way to my shelter for old cameras. It was tired, musty, its bellows was covered with mould-like substance. I just let it be for a while, a whole summer actually, just to look at the other cameras and rest. It did some good – the smell went away and after cleaning and a little repair work it was time to try it up. I only had 3 plates, and one of them was rusty and needed some tinwork. I don't know the name of this camera, only that it is about 100 or a bit more years old. I call it "my 105-years old".

I used photographic paper for first attempts – I got paper negatives.  It is not very motivating to go out using only 3 cassettes. But eBay, old friend, always helps and I found several 9x12 cm cassettes for my camera. Well, that was something to work with. 

Let the exploring begin! I did have an idea how it all works but I didn't have an idea that confrontation with simplicity can be such a puzzle. Cassettes (plates which I adjusted for film) are old, they scratch hands and film, camera has its own caprices, it doesn't suit well for modern world. When something is so simple there have to be some catch or is it just our brain that is used to live in complexity and we get stuck in simple things. But I didn't quit, I got the "beast" working and had to catch up with mind level. 

Suddenly I was caught by a thought that it's not about being simple or complicated, it was the time spent, thoroughness, being patient and correct. It is about being present. 

How to make a photo? I choose a place, frame it in my mind, wait the right light. Then I set up the equipment – a tripod is essential. I open the bellows and look through the glass. Everything is upside down. If settings are OK, I take one loaded cassette from a black bag, remove the glass and replace it. Black cloth is also important, to protect the film from the light. Done! Next! A double, just in case. 

Loading sheets in to a developing tank is a bit different matter than with a roll film. The rest of the procedure is the same. The excitement is tremendous. 

Mu modest experiments are so far always dramatic. The fact that some of them are a perfect success is a great motivator. Sometimes I forget the black cloth and there are cosmic light on my frames, or it has been eaten completely by light. Sometimes film are scratched because of the old rusty cassette. But in these trendy times a defect is often an effect. 

Loading and unloading the film is an adventure in pitch-dark and because I have different cassettes, film act in its own sometimes – it may be awry, vaulted or warped some third way. 

In conclusion I can say that larger format offers bigger adventures and lucky for me, I have so much to learn and discover that boredom has no place here. I can only go forward, even when I have to take two steps back sometimes to do so.