Showing posts with label darkroom. Show all posts
Showing posts with label darkroom. Show all posts

Thursday, August 2, 2018

127; Perutz; Kodak Brownie Reflex


*Scroll down for English

Kui ühes filmirullis on peidus vähemalt kolm suuremat teemat, kuidas seda siis hallata ja kust otsast ometi alustada? Ja lühidalt. Ma igatahes proovin.

Ma ei mäleta hetkel, kumb oli enne, kas rull 127 formaadilist Perutz’i rullfilmi või Kodak Brownie Reflex kaamera.
Igatahes oli see minu esimene rull 127 formaati ja Brownie teeb just seda filmi ning tema kaadri suuruseks on 4x4 cm ning ühtlasi oli see esimene kord ka katsetada just seda kaamerat.

Perutz’i rullfilm aga polnud mingi „tavaline“. Vähemalt enam mitte. Kui teda toodeti ja müüdi, siis ta ilmselt oli tavaline. Praeguseks on ta vana ja võiks isegi öelda, et kergelt „hapuks“ läinud. Senised katsed Perutz’i 120 filmiga on suhteliselt ebaõnnestunud olnud ja ma ei oodanud tegelikult suuri saavutusi ka sellelt rullilt, olgugi ta teist mõõtu.
Tuleb meelde Ivo Linna lauldud laul „ Aasta siis oli 65 ...“
Pistsin rulli kaamerasse ja kandsin kaasas iga ereda ilmaga. Peaaegu. Vahepeal küll päikest polnud, nii poole aasta jagu, aga nüüd kevadel viisin rulli lõpuni ja ilmutasin ära.
Ja mis ma sain – ma sain pildid! Sain esimest korda pimikus suurendada pildi Perutz’i negatiivilt. See oli küll mõnus tunne.
Kaamera tegi oma tööd ka hästi. Kuna tal on ainult kaks säriaega ja üks ava, pole seal erilist peamurdmist. Pealegi on selle filmi ISO ammu juba jalutama läinud.
Kaamera kohta nii palju, et kui ma ta leidsin ühest kauplusest, siis kahtlesin veidi, aga kui pildiotsijasse vaatasin, armusin ära. Kodak Brownie Reflex kaamerat toodeti u 1940-1960. Minul on just see varasem versioon.

Nii on juhuste kokkulangemisel saanud minu elu esimeseks 127 filmiks üle 50 aasta vana filmirull 40ndate aastate kaameras, mille kogutulemit jagan rõõmuga.
Kaamera: Kodak Brownie Reflex, 1940ndatest.
Film: Perutz 127, aastast 1965
Pildistatud / ilmutatud 2018

***

If one roll of film contains at least three important issues where do one even start? And make it short? At least I will try.

I don’t exactly remember which one was first – either the roll of Perutz or Kodak Brownie Reflex. Anyway I once had a roll of 127 format film and I also had a sweet Brownie that wanted just that type of film.
This Perutz film is no “ordinary” film. Not anymore. Maybe when it was produced it was but then the year was 1965. By now it is old, in a bad shape and with decorating pattern on its surface.
I didn’t expect anything big from it because the tests that I did with several rolls of 120 film were not good. I almost lost my motivation for this film.
One day I put this 127 film in my Brownie and started to carry it with me whenever there was sunny and a chance to find some object.
After the development first it seemed it was black as usual but then … there really was something on it! The very first time I had a chance to actually enlarge a frame from Perutz in a darkroom and it felt so good.
The little camera had worked well, it is so simple it only has one aperture and 2 shutter speeds so there is not much to think about and the ISO of this film is long lost.
About the Brownie – it was introduced in 1940 and discontinued about 1960. I have the early model. When I saw the camera I hesitated but when I looked through the viewfinder I fell in love.
It was a bundle of little coincidences that my first roll of 127 film is over 50 years old and the camera I used is almost 80. And now I am able to present to you with great joy and pleasure my results from this magical roll.

Camera: Kodak Brownie Reflex (UK version) about 1940
Film: Perutz 127 (from 1965)
Photos taken / developed 2018







Thursday, April 2, 2015

Felix Felicis





Pimik. Suhteline vaikus punases valguses. Igaüks teeb omi asju. Ainult minul pea tühi. Mõte käib mööda surnud ringi - pole pilte, pole paberit, pole ideid. Vastupidi öelduna - oleks pilte teha küll, aga pole sobivat paberit, kuhu neid pilte teha. Ja ideid midagi muud teha ... pole. 


Ja siis tuleb Kristian oma vedela emulsiooniga. Mina ütlen talle Liquid Luck (viide Harry Potterile). Tegelikult on selle nimi Liquid Light.

Kristian pintseldab hoolega. Enne pintseldamist muidugi toimub eelhäälestus  - st paberid tuleb ette valmistada ja emulsioon vedeldada soojas vees. 


Äkki ilmuvad minu suurendi kõrvale kaks puulauajuppi, kus on ka see emulsioon peal. Kristiani mäletamist mööda on need kaks juppi umbes aasta juba sahtlis vedelenud.

Need olid niisiis üle. Olin parajasti pärast pooletunnist negatiivide sirvimist ühe eelmise aasta kaadri suurendisse pistnud, et midagi sealt välja võluda valele paberile, kui ilmusid need kaks puujuppi ja paber muutus puuks. 


Säritasin tublisti ja hakkasin pintsliga ilmutit peale kandma. Esimene katse tuli ilmselgelt ülesäri, kuigi kaader ise oli ka kontravalguses pildistatud ja emulsioonile oli samuti kerge looristus peale tekkinud. Aga pilt tuli sinna sellegipoolest ja ma tundsin end nagu laps uue liivakoogivormiga. Sellisega, mis pealtnäha paistab tavaline seest tühi plastikust kujund, aga kui koogi ära teed, on seitsmekihiline. Samasugune vaimustus valdas mind kui nägin, kuidas iga pintslitõmbega hakkab kujutis tulema. 


Teist kaadrit valisin juba hoolega. Lõpuks jäin pidama ühe puu juurde. Puu puidul. Aga kohuke, nagu vahel olen, sättisin "paberit" suurendi alla ilma punase filtrita, mis teisisõnu tähendab, et ma valgustasin oma "paberi" ära. Siiski - pärast hetkelist juhtme kokku jooksmist säritasin pildi sinna ikkagi ja ka see tuli välja. Nii et - great success!  
Teise pildi puhul leotasin liiga palju kinnistis ja emulsioon hakkas servadest lahti tulema. Veel õigel hetkel tabasin ära ja nii jäi emulsioon ikka puidule, mitte ei heljunud minema. 


Elevust kui palju.


Järgmiste põnevate seiklusteni jäädes -

Reet



Kaks pilti kah. 




Monday, January 5, 2015

... ma teile kirjutan


Samblikud sosistavad sonette

sirtsud siristavad sonaate

siilid siblivad sekstette

ja sipelgad sahmivad kantaate.



Elu hapruse tunnetus

on helisemas ettevaatlikult

kilkide viiuleist

ahjutaguse varjudes










Ligi 100-aastased postkaardipaberid Agfalt ja Weberilt töötavad veel tänapäevalgi ning teevad imesid. 

Sunday, March 23, 2014

Pimikuseiklused – amidoolilmuti




Ilmuti – 1,5 min
Kinnisti – 3 min

Retsept:             
lähtelahus 1 liitrile V. Mikulini raamatust
vesi (30–40 0C)                                 750ml
naatriumsulfit, veevaba                      100g
amidool                                            20g
vesi (külm)                                       kuni 1l

Mis on amidool? Üks raamat (fotoretseptid 1974, V. Mikulin) ütleb: 1-hüdroksü-2,4-diaminobenseenhüdrokloriid, diaminofenoolhüdrokloriid. HOC6H3(NH2)2 . 2HCl
Teine raamat (Fotopraktika, 1975, kirjastus Valgus) on natuke lahkem ja kirjeldab amidooli nii:
valged, kestvamal säilitamisel pruunistuvad, vees hõlpsasti lahustuvad nõelkristallid. Ilmutusaine, mis toimib spetsiaalselt lisandatava leeliseta. Kasutusel hõbebromiidpaberite ilmutites (sinakasmust kujutis) ja värvuspöördfilmide must-valges ilmutis. Võib põhjustada ekseemi. Säilitada õhukindlalt. Lahus säilib halvasti. Pruunistunud kristallid säilitavad töövõime.

Amidoolilmuti määrib jubedalt, see on tume-tumelillakaspruun, peaaegu must ja ei säili kaua. St et lahus tuleb valmistada vahetult enne kasutamist ja mõne tunni pärast tuleb see ära valada. Amidooliga tuleb olla ettevaatlik, kuna on mingil määral mürgine. Seega tuleb kindlasti kätte panna kummikindad, kui amidooliga "solistada". Mõni soovitab kuivainete kokku segamisel kasutada ka respiraatorit. Aga midagi väga hullu temaga ei tohiks olla. Nagu raamatus kirjas oli võib põhjustada, ei pruugi :)

Kuidas siis asi oli? Tanel kaalus ja "keetis" kokku lahuse ja mina asusin pilte ilmutama. Suurendasin pildi ning pistsin amidoolilmutisse 1,5 minutiks, seejärel pesuvanni ning lõpuks kinnistisse. Pärast kinnistamist pilti valge valguse käes vaadates selgus, et see on üleni pruunikas-lillakas. Eriti just foto valged servad. Kujutis ise tundus peaaegu mustvalge. Võib-olla tekkis lihtsalt tugev kontrastitunne. Aga pilt ise õnnestus väga hästi, detail oli lihtsalt suurepärane, samuti erinevad halltoonid.

Kui amidoolprotsess oli lõppenud ja pilt ohtralt läbi pestud, katsetasin ka pleegitamist*. See tõi tumedates alades detaili rohkem välja, aga pleegitamisega tuleb tegutseda kiirelt, muidu juhtub, et pilt jääb ebaühtlane. Kuid juhtus ka see, et pildiservad said valgeks tagasi.

Teise katsena pistsin pärast amidooli lõpupesu pildi tavailmutisse, mis muutis pildi õrnalt pruunikaks, kaotades ära lillad toonid.

Ja kolmanda katsena läheb kirja selline tööjärjekord:
- amidoolilmuti, vahepesu, kinnisti, lõpupesu; pleegitamine, vahepesu, amidoolilmuti, lõpupesu. Mis sellest pikast reast välja tuli? — mustvalge pilt, ainult mõningate amidooli täppidega.

Minu jaoks püsib amidool veel ühe salapärase tumeda ainena, mille hämar maagia punase valguse varjus oma täit nägu ei näita. Tulemused on erinevad ja põnevad. 


Näitepildid on fotoskännid, paberiks Vene Unibrom, aastast 1992 

*pleegitamisest tuleb juttu eraldi peatükis


Netist ka natuke infot: 





Douro jõgi, 2013 
fomapan100, 6x6
amidoolprotsess
 


Douro jõgi, 2013 
fomapan100, 6x6
tavaprotsess


Kass Portos, 2013
Fomapan100, 6x6
amidoolprotsess + pleegitamine + tavailmuti 


Efke820 IR @ISO100,6x6, 2012
amidoolprotsess + pleegitamine + amidoolilmuti
(on näha "lohaka" pleegitamise jäljed taeval)