Sunday, December 20, 2015

105 aastane klappkaamera 9x12




For English readers please scroll down. 


Need, kes ei viitsi lugeda kogu teksti, võivad lugeda paksus kirjas lauseid ning vaadata pilte ja lugeda pildiallkirju. 


Üks vana ja räämas välimusega klappkaamera leidis oma tee minu vanade kaamerate turvakodusse. Ta oli väsinud, ta kopitas, narmendas, lõõts oli hallituse moodi kihiga kaetud. Lubasin tal lihtsalt olla, uurida teisi kaameraid ja elu oma ümber. Puhkus mõjus hästi – kopituslõhn hajus. Kui olin viinud läbi ka puhastuse nii seest kui väljast ning putitanud siit ja sealt, tegin esimesed pildikatsetused. Kassette oli tal kaasas 3, millest 1 oli üsna räämas. See vajas natuke plekitööd. Kaamera nime ma ei tea. Oskan ainult lugeda objektiivi andmeid ja tean vaid seda, et ta on 100-aastane või pisut vanem. Ütlen tema kohta "mu 105-aastane". 

Esimesed klõpsud tegin paberile, saades pabernegatiivid. Kolme kassetiga ei ole väga suurt motivatsiooni filmiga välja minna. Aga eBay, vana sõber, aitab ikka hädast välja, nii ma leidsingi sealt terve pesakonna 9x12 kassette, mis kõik olid täpselt sellise soonega, nagu mul tarvis. 

Nüüd oli juba midagi, millega töötada ja suurema formaadi avastamine võis alata. Mul oli küll ettekujutus, kuidas see kõik toimib, aga ometi ... Kassetid on vanad, kraabivad käsi ja negatiive, mõnelt vaatab vastu pruunikas roostealge, kaamera on kapriisne, ei haaku kaasaegse moodsa maailmaga. 

 

Kui mingi asi on liiga lihtne, siis peab seal olema mingi riugas, või siis on meie aju harjunud järjest keerulisemate nüanssidega, et midagi nii lihtsat ajab juhtme kokku. Füüsiliselt sain kaamera ilusti tööle, vaimselt pidin kähku juurde õppima. 

 


Lihtsusega põrkumine kestab õnneks lühikest aega ning mind tabas hoopis mõte, et asi polegi ju lihtsuses, vaid ajas, põhjalikkuses, kannatlikkuses, korralikkuses. Kohalolemises. 


Kuidas teha pilti? Valin välja koha, kadreerin alguses silmadega. Ootan ära õige valguse. Sean üles statiivi, sätin kaamera paika. Krutin lõõtsa lahti, avan mattklaasi. Vaatan  läbi klaasi pea alaspidi avanevat maastikku. Teravustan. 


Järgmisena pistan käe musta kotti, otsin välja ühe filmiga laetud kasseti. Eemaldan ettevaatlikult mattklaasi ning libistan kasseti mattklaasi asemele, viskan peale ka musta riide, aga nii, et see ei langeks objektiivile ja et saaksin kasseti avada. Sikutan ettevaalikult siibri eest ja säritan. Valmis. Siiber kähku kinni ja pildistatud kassett teise musta kotti. Ja siis teen igaks juhuks veel ühe. Vahest erineva säriga, kuid muidu täpselt samamoodi. 


Filmilehtede tanki laadimine erineb oluliselt rullifilmi tanki kerimisest. Kui see lõpuks tehtud, tuleb ilmutus ja vaheloputus ning kinnistamine – kõik täpselt samamoodi (õnneks) kui tavaliselt ja siis on tõehetk.  Oh seda närvikõdi terve protsessi vältel. 


Minu tagasihoidlikud katsetused on päädinud alati põneva tulemiga. Motivatsiooni hoiab üleval kogupaki osaline ideaalselt õnnestumine. Kuna kassetid on räämas ja ei liigu hästi ja vahel ununeb must riie pildistamisel, siis on negatiividel kohati lausa kosmilisi valgusdefekte. Praegusel moodsal ajal saab aga nii mõnestki defektist efekt. Võib ka juhtuda, et valgus on kogu pildi ära "õginud". Filmilehtede kassettidesse laadimist võib omamoodi kottpimedaks seikluseks nimetada ja kuna mul on erinevad kassetid, siis mõnes õnnestub filmil vajuda viltu, jääda kummi või veel mingit moodi kõveriti. 

















     
kaameral on Vario katik
objektiiviks on Doppel Anastigmat Sytar 1:6,3, 135mm, G. Leitmeyr München 



















Lõpetuseks võin siiski öelda, et mida suurem formaat, seda suuremad seiklused ja õnneks on õppimist ja avastamist nii palju, et igav ei hakka kuidagi. Liikuda saab ainult edasi, ka siis, kui vahel tuleb võtta paar sammu tagasi.


PILTE / PHOTOS :
  



nii juhtub, kui kaks lehte samasse kassetti laadida 
ja need pärast koos ära ilmutada, 
aga mis on sellegipoolest üks mu lemmikkaadreid

this is the result of loading 2 films in one cassette 
and developing them together but
nevertheless, it is one of my favourites





kosmilised lekked / cosmic leaks 





 pabernegatiivid / paper negatives

 

























For those, who doesn't want to read the whole text, can read only bold shrift and photos with headlines. 


One smeary and old folding plate camera found its way to my shelter for old cameras. It was tired, musty, its bellows was covered with mould-like substance. I just let it be for a while, a whole summer actually, just to look at the other cameras and rest. It did some good – the smell went away and after cleaning and a little repair work it was time to try it up. I only had 3 plates, and one of them was rusty and needed some tinwork. I don't know the name of this camera, only that it is about 100 or a bit more years old. I call it "my 105-years old".


I used photographic paper for first attempts – I got paper negatives.  It is not very motivating to go out using only 3 cassettes. But eBay, old friend, always helps and I found several 9x12 cm cassettes for my camera. Well, that was something to work with. 


Let the exploring begin! I did have an idea how it all works but I didn't have an idea that confrontation with simplicity can be such a puzzle. Cassettes (plates which I adjusted for film) are old, they scratch hands and film, camera has its own caprices, it doesn't suit well for modern world. When something is so simple there have to be some catch or is it just our brain that is used to live in complexity and we get stuck in simple things. But I didn't quit, I got the "beast" working and had to catch up with mind level. 


Suddenly I was caught by a thought that it's not about being simple or complicated, it was the time spent, thoroughness, being patient and correct. It is about being present. 


How to make a photo? I choose a place, frame it in my mind, wait the right light. Then I set up the equipment – a tripod is essential. I open the bellows and look through the glass. Everything is upside down. If settings are OK, I take one loaded cassette from a black bag, remove the glass and replace it. Black cloth is also important, to protect the film from the light. Done! Next! A double, just in case. 


Loading sheets in to a developing tank is a bit different matter than with a roll film. The rest of the procedure is the same. The excitement is tremendous. 


Mu modest experiments are so far always dramatic. The fact that some of them are a perfect success is a great motivator. Sometimes I forget the black cloth and there are cosmic light on my frames, or it has been eaten completely by light. Sometimes film are scratched because of the old rusty cassette. But in these trendy times a defect is often an effect. 


Loading and unloading the film is an adventure in pitch-dark and because I have different cassettes, film act in its own sometimes – it may be awry, vaulted or warped some third way. 


In conclusion I can say that larger format offers bigger adventures and lucky for me, I have so much to learn and discover that boredom has no place here. I can only go forward, even when I have to take two steps back sometimes to do so.