Vivaldi Cevad-2020 | When Playing Becomes Anguish

Vivaldi Cevad-2020

ehk

Kui mängust saab äng

Mõtisklus

Mis oleks ilmavalgus ilma valguseta?

Valguseta poleks ilma.

Ilma poleks valgust.

Valguse alguse ilmavalgus

sai alguse valgusest. 

Mööda ilma võib kõndida nägijana, ent olla ometi täiesti pime. Näha pole inimesi, maju, puid, sisehoove. Pole valgust pole varje. Oled ise, seda teadmata, ning liigud kuhugi. Võimalik, et punktist A punkti B.

Ja ometi on tänavad harva tühjad. Koos valgusega jõuab silmade avanedes teadvusesse täiesti uue maailma kogemine. Järsku on igal pool midagi. Nähtavale tulevad arhitektuursed kõverikud, uued moodsad sirged. Silm märkab kontraste, varje ja sügavust. Maailm muutub ruumiliseks.

Jalutades mööda õhtust linna oli mul just selline tunne, et ma kulgen koos valgusega. Alguses edasi, siis tagasi. Mõnikord ta ootab, mõnikord on juba läinud, et kui kohe alguses nööbist ei haara, siis hiljem enam ei saa.

Valgus avas mulle majade hinged, meistri seatud laudiste sümmeetria, hoovide saladused ja varjude pikad haarmed. Kõik see, mis kestab vaid hetke, mis on nähtav hetke nägijale. 

POSITIIV

Mu väike näitus Eesti Ruudus on leidnud tee POSITIIVi kaante vahele! Meel nii hea, et ei oskagi midagi öelda.

Sobib hästi eelmise postituse jätkuks :)

Moment – kaduva kassi lumm

Kõnnin rutakal sammul mööda tänavat, fotoaparaat kotiga kaasas. Hetkel pole aega, hetkel väga kiire, vaja käia ära punktis A ja B ja C. Küll pärast jõuab igasuguseid asju teha ja näha.

Järsku näen üht motiivi – kui hea pildi siit saaks! Milline mõnus formaat, täpselt see, mis mul vaja, täpselt minu kaamera mõõtu. Milline valguse ja varju koosmäng! Paar toredat detailigi. Rõõmus leiu üle, jätan koha meelde ja tõttan edasi. Tagasiteel on kindlasti kaamera kotist väljas ja teen siin pildi, siis on aega rahulikult sättida. 

Kui punktis A–C käidud ning tuldud teed tagasi marsin, kaamera kaelas ja laskevalmis, ei leia enam kuidagi seda kohta üles, mis enne mind vaimustunult tervitas. Uurin siit ja uurin sealt, käin edasi ja tagasi, kükitan, tõusen püsti. Ka pea viltu keeramine ei aita. Kui läbi kaamerasilma uurin, on tühjus. Mitte midagi enam pole. Kuhu kadus siis see moment ometi? Mis lummus mind enne valdas, kui siit mööda kõndisin? Miks seda enam pole? Ja miks, miks ma ometi ei teinud kohe seda pilti? Miks ma arvasin, et see kaader mind ootab kui tagasi tulen? Et ta on alles, ikka samasugune, istub paigal nagu hästi treenitud koer? Aeg on läinud ju edasi, valgus on muutunud, vahepeal olen näinud palju muud, ent selle koha lumm on kadunud.

 

Kas see kõlab kuidagi tuttavlikult? Ilmselt nii mõnelegi küll. Ükskõik, kas linnatänaval või looduses, see moment on seal. On nagu kass, kes istub esimese varahommikuse kevadpäikese sillerdavas laigus ja ammutab endasse D-vitamiini, silmad hiilgamas. Ta pakub sulle võimaluse, ühe kaadri, täpselt kadreeritud, komponeeritud plaani ja kõnnib siis minema, järgmisse päikselaiku. Mõtlemise ajal, et oh, ma pärast teen, mul pärast aega, mul on

praegu kiire, ta juba ongi läinud.

Järjest olen hakanud julgema, olen hakanud riskima, ükskõik, kui kiire mul 
parajasti on, annan ikkagi momendi lummusele võimaluse ühe-kahe klõpsu näol. Sest see maailmaruum käib sabaga jõnksutades oma rada ja liigub kiiremini kui see buss, mille peale kiirustan. Ja kes teab, vahest jääks buss seekord nagunii paar minutit hiljaks?, ja ma jõuaksin ikkagi peale. 

Need momendid tasuvad end ära tänulikkusega, mida pärast negatiivilt või positiivilt näen.  Igal järgmisel korral sealt möödudes vaatan ikka ja jälle samasse kohta, et olla kindel, kas ma veel näen  seda hiilgavate silmadega kassi, aga teist korda ei ole teda enam seal. 
Ja iga järgneva korraga vaatan järjest vähem, kuni lõpuks vaatan vaid harjumusest.

Muusa - the Muse

Kus on muusade kodu? Kui pikk tee on muusal tulla, et jõuda siia, minu maailma, sinu maailma? Mitu korda on võimalus ühel muusal üldse tulla? Kui tihti juhtub aga nii, et ta kõnnib sinust lihtsalt mööda ja sa ei märkagi seda enne kui kiires tempos kõndides mingi uiu ajel korraks pead keerad ja siis seisatad, sest sulle tundub, et üks mööda libisev kogu on nii ... tuttavlik.

-------------

Where is the home of muses? How long is the road for a muse to come here, into my world, your world? How many chances does one have? But how often it happens that a muse just passes by and you don’t notice it until in the middle of your fast march you suddenly turn your head and you stop, because you have that strange feeling that the passing figure is so ... familiar.

 

Värvipildid ruutudes

Teises riigis ja keskkonnas on ikka natuke teismoodi tunne. Raamideta mõnes mõttes. Või siis õigem oleks öelda, et raamid on, aga ma ei tea, kui kaugel nad on ja igatahes on need võõrad raamid. Kodus olles on kõik justkui selge. Mida eeldatakse, kuidas peab olema, mida ütlema, mida selga panema ja millise mulje jätma. Kui sattuda teise riiki, võõrasse ühiskonda, siis need raamid jäävad tavaliselt koju. Ma ei tea ju, kuidas ma peaksin olema kodust väljaspool, seega ma võin olla mina ise. Või siiski? Vahest olen hoopis kodus see mina ise, ja mujal olen nagu hulkurplaneet? Igatahes on päris mõnus vahel olla hulkurplaneet, kellel pole nii jäika raamistikku ümber.

Nii tundsin ennast vabana ja ka mu vana hea keskformaatkaamera tundis end vabana ning võttis endale voli teha topeltsäritusi. Fotoruutudele olen kõikidele jätnud fikseeriva musta raami. 

Kõik fotod on pildistatud 120mm filmile Kodak Portra 160

 

 klassikalised tänavaäärsed majad

 

 

 

 auväärses eas õlipuud

 

 

 siis, kui fotokas raamidest väljus ja ise looma hakkas

 õhtuse vaateakna lumm, mis hommikuks oli kadunud

igasuguseid huvitavaid vaateid avanes, kui räämas akna praost sisse piiluda

 

 

 

 üks kaader ka Portost, enne rongile minekut