Thursday, June 28, 2018

Mõtisklus




Mis oleks ilmavalgus ilma valguseta?
Valguseta poleks ilma.
Ilma poleks valgust.
Valguse alguse ilmavalgus
sai alguse valgusest. 


Mööda ilma võib kõndida nägijana, ent olla ometi täiesti pime. Näha pole inimesi, maju, puid, sisehoove. Pole valgust pole varje. Oled ise, seda teadmata, ning liigud kuhugi. Võimalik, et punktist A punkti B.

Ja ometi on tänavad harva tühjad. Koos valgusega jõuab silmade avanedes teadvusesse täiesti uue maailma kogemine. Järsku on igal pool midagi. Nähtavale tulevad arhitektuursed kõverikud, uued moodsad sirged. Silm märkab kontraste, varje ja sügavust. Maailm muutub ruumiliseks.

Jalutades mööda õhtust linna oli mul just selline tunne, et ma kulgen koos valgusega. Alguses edasi, siis tagasi. Mõnikord ta ootab, mõnikord on juba läinud, et kui kohe alguses nööbist ei haara, siis hiljem enam ei saa.

Valgus avas mulle majade hinged, meistri seatud laudiste sümmeetria, hoovide saladused ja varjude pikad haarmed. Kõik see, mis kestab vaid hetke, mis on nähtav hetke nägijale.